10. päev - 7. november -

Panin eile äratuse 5:40 peale, sest tundsin suuremat unevajadust. Magasin kokku ligi 9 ja pool tundi, mis on küllaltki palju, ärkasin ühe linnu (Black-hooded Antshrike) laulu peale üles, kes miskipärast alati kella 5 paiku oma üsna omapärase häälega. Silmad olid ikka veel miskipärast paistes ja puru täis, raske oli lahti saada. Käisin pesus, panin tööriided selga (mitte enam Fjällrävenid, vaid pikad liibukad) ja otse gallo pintot sööma casona-sse.

Läksime täna casona tagant mööda mäenõlva üles, kabiinidest mööda ja hakkasime üht teist rada rehitsema. Mul olid õnneks villid juba veidi paranenud ja kinnastega oli isegi üsna hea tööd teha (sain ka eile teada, et soolane merevesi aitab ka villide ja muude pindmiste vigastuste paranemisele isegi üsna hästi kaasa). See tänane mäkke suunduv rada oli imeilus: meri oli kohe all kõrval, tee oli üsna juurikavaba, reha ei jäänud kinni. Tee peal lendas mitmeid liblikaid, neist ühe sain ka ilusti ära tuvastatud: nurmenukuliblikaliste sugukonda kuuluv Blue-Patched Eyed-Metalmark (eestikeelset nime ei ole, aga ega see inglisekeelne nimi nüüd ka mingi kena nimi pole - Mesosemia carissima). Sellel teerajal oli metallist märkidega ära tähistatud ka mõned kohalikud puuliigid ning sain ära näha ka ühe küllalt haruldaseks jäänud puu, ligi 50 meetriseks kasvav garlic tree (palo de ajo ehk eesti keeles võiks olla küüslaugupuu) - tegemist on siis ühe Costa Rica haruldase puuliigiga, mis kasvab niisketes, tihedates, inimtegevusest puutumatutes vihmametsades, kuni 1000 meetri kõrgusel merepinnast. Nime annab talle tema õite ja koore iseloomulik küüslaugu lõhn, arvatavasti nahkhiirte - nende põhiliste tolmeldajate - ligimeelitamiseks. Kuna tal on eriliselt kõva, tugev ja vastupidav puit, on selle vastu muidugi suurt huvi tuntud ning massiliselt maha saetud, et kasutada seda lambipostide, ehituspalkide ja ka raudteeliipritena. Võib ju ette kujutada, kui palju raudteeliipreid läheb vaja.

Väga palju olid näha kasvamas samblaid, epifüüte (ehk taimi, mis kasvavad teiste taimede peal), ja omakorda nendele epifüütidel kasvasid omakorda samblad, millel kasvasid omakorda samblikud. Selline äge kokkupõimitud süsteem. Möödusime ka ühest ilusast joast, mille all Maci sõnul armastavat olla maod ning mingi legend rääkivat, et kui seista selle joa ees paar minutit vaikselt, siis hakkad kuulma mingisuguste inimeste sosinaid… Huvitav…. Igatahes, see mets on oma võimsusega mind küll ära võlunud - siin oli igasugu liaane, ronivaid sõnajalgu, isegi mõni üksik puusõnajalg (mida ma miskipärast väga tahtsin näha - ju siis need dinosauruste aegsed puusõnajalad on mind kütkestanud), leidsin ka ühe mahajäetud termiidipesa.

Üks väga huvitav leid oli ka üks vihmametsa õudusi - army ants ehk armeesipelgad - nad on pesata sipelgad, kes liiguvad pidevalt ühest kohast teise ja söövad ära põhimõtteliselt kõik, mis ette jääb ja millest jõud üle käib. Neil on ka väga tugev haare ning hammustavad üsna valusasti. Nende sipelgate järgi on nimetatud ka palju siin metsades esinevaid linde: antbird, antwren ja antshrike - sipelgas nende nimes ei tähenda mitte seda, et nad söövad sipelgaid, vaid hoopis just sipelgate eest ära jooksvaid putukaid. Põgenev putukas on ju paremini nähtav kui staatiliselt seisev ja taustavärviga ühtesulav tegelane.

Selle 4,5 tunnise rehitsemise (7:00-11:30) jooksul jõin ära juba palju vähem vett: 2,5 liitrit 8 liitri asemel. Keha oli vist juba natuke hakanud ära harjuma ning võib-olla siis ei higistanud nii palju(?) Ma ei teagi, mis see õige põhjus võiks olla. Väsitav ja kurnav on siin vihmametsas olemine niikuinii. Siin olles peab ikka pidevalt hoidma aju töös, sest ükskõik mis kohta astuda, seal võib oodata see tuntud madu nimega fer-de-lance, mingi skorpion, ämblik või mis iganes tundmatu ohtlik loom, kes hambad kohe säärde lööks. Eesti metsades selliste asjade peale mõtlema väga ei pea - saab ju istuda küll kuskile kännu otsa, vahest võib mõni kuklane püksi vahele sattuda, aga me teame, et ta ei ole nii hull kui siin tundmatus vihmametsas peituvad tegelased. Meie rahulikes metsades on tingimused ka mõnes mõttes “kehvemad”, et meie liigid ei ole pidanud evolutsiooniliselt panustama igasugu keemiliste “relvade” arendamisse, et ennast elus hoida. Saame rahulikumalt läbi.

Tore ninakaru oma toredat elukest elamas

Töö lõppedes läksime siis tagasi casona-sse, sõime gallo pintot ja vahetasime veidi muljeid. Läksin oma ruumi, võtsin ka aega iseendale, rääkisin sõpradega juttu, kuid ühel hetkel kutsuti mind appi, et ticodel paati merre saada. Paat oli päris raske, rullisime mingite nööriga kinniseotud pallide abil ta kuurist merele ja nii siis Greivin ja Rafa läksidki Drake Bay’sse toitu ja vajalikke tarbeid tooma. Sai neile lehvitatud, siis läksin oma orhideekogu üle vaatama. Olin paari päevaga juba kogunenud endale massiivse hunniku mahakukkunud orhideesid. Osad olid hakanud maas juba veidi kõdunema, aga neil oli ikka piisavalt palju rohelisi osasid küljes, mis tähendas, et küll nad ellu ärkavad. Sain Macilt noa ja nööri ning läksin siis orhideede jaoks mahakukkunud oksi otsima. Otsimise käigus võtsin ühe tähtvilja hambusse, mis oli jätkuvalt hirmus hapu, aga vähemalt vitamiine sai palju. Käisin vaatasin ka orhideeaeda ennast - oli ikka üsna täbaras seisus tänu sellele tormile. Mitmed taimed olid küll ilusti kasvamas, aga mitte eriti hästi. Lisaks ei olnud sellel pergolal ka mingisugust varju - eriliselt kuuma lõõskava päikese käes ega neil eriti hea ei ole. Ei leidnud küll sobivaid oksi, päris metsa ka ei julgenud oma sandaalidega minna, sest mine tea, kes mul pärast varba vahelt hammustab. Nägin hoopis üht teist ägedat looma: white-nosed coati’t ehk valgekoon-ninakaru. Ta kuulub pesukarulaste sugukonda, elab ainult Kesk-Ameerikas Mehhikost Panama/Kolumbiani, sööb põhiliselt kõike, mis ette satub. Natuke meie kähriku moodi.

Igatahes, minu orhideedele okste otsimisest kujunes välja omaette väike matk, sest käisin kõiksugu kohad Campanario ala peal läbi - leidsin vahepeal ka ühe huvitava ingveri moodi taime, millel olid ilusad punased viljad(?). Olin varem kuskil internetis näinud videot, kuidas neis viljades on mingisugune hästi lõhnav vedelik sees, mida sai seebina kasutada. Väga äge!

Jõudsin lõpuks mere äärde ning parajasti oli ka mõõn. Kivikaljude õnarustesse olid jäänud merevesi koos pisikeste kalade ja muude tegelastega (tide pools) - mõtlesin, et peaks nad sealt ära päästma, kuigi hiljem sain aru, et tõusulainetega saavad need kalad sealt niikuinii välja. Tulin siis tagasi, võtsin paar kookospähklit endaga kaasa, mille siis kiviääre peal pooleks tagusin ning terava noaga seest urgitsema hakkasin. Läksin põhirannale tagasi, kuhu varsti ka Rafa ja Greivin oma kraamiga saabusid. Aitasin neil siis 25-kiloseid riisi-, oa- ja tsemendikotte ning paarimeetriseid (kuid väga tihedaid ja kõvasid) laudu maha laadida ning tirisime ka paadi taaskord kuuri. Orhideeprojektist täna miskit välja ei tulnud, mässasin need taimed veidi kookospähklit ümbritseva koore kiudega ümber, et nad päris ära ei kuivaks. Varsti sai aga kell juba 5 ning hakkas hämarduma. Mac kutsus mind ühe lähedal asuva koopa juurde, kus pidavat hinnanguliselt 30 000 nahkhiirt elama ning just praegusel hetkel, päikeseloojangul lendavad nad sealt kõik välja. Koopasse sisse ei pääsenud (ja see on väga hea ka!), sest see avanes merre, selle kohal rippusid erinevad liaanid ja muud taimed - seal pidavat mingisugused kakulised ja maod hoolega jälgima ja sobival hetkel, kui mõni nahkhiir neist möödub, haaravad nad ühe söögipooliseks. Mac kasutas punast tuld valgustamiseks, sest valge valgus võib nad ära pimestada.

Ma olin aru saanud, et ma olin tegelikult liiga julgeks muutnud, kuna käisin sel samal päeval varem ju siin samas oma sandaalidega jalutamas, endale mõista andmata, et see koht ju paksult madusid ja muid ohtlikke elukaid täis on. Mu aju vist ei saanud täpselt aru selle koha ohtlikkusest, sest ma ju polnud ühtegi väga ohtlikku looma veel näinud. Tulime siis tagasi põhimajja, trepi ette oli ennast sättinud hiiglaslik kärnkonn (cane toad ehk aaga), kellele ma peaaegu peale astusin, mille peale ta ennast imeliku vihinaga nagu õhupall suureks tegi. Ehmusin sellest päris korralikult ära, sest õues oli pime ja ma näitasin taskulampi ainult enda ette, mitte maha. Igatahes, sain ehmatusest üle, sõime gallo pintot, rääkisime Maciga Eestist ja eesti keelest, sest miskil saatuslikul kombel oli tema parim sõber just sattunud täna Tallinnasse. Päris äge! Olin seal veel natuke aega telefonis netis, kuid siis mõtlesin minna casitasse. Võtsin oma taskulambi välja ning hakkasin sammuma, kuid enne maja juurde jõudmist märkasin, et maja kõrval võpsikus on mingisugused helendavad putukad, nagu jaanimardikad, aga lähemale jõudes avastasin, et tegemist oli hoopis lambile vastuhelkivate TAAPIRI silmadega!!! Rafa oli ta juba avastanud ning ta just tahtis tulla mind kutsuma vaatama. Ta seisis meist vaevalt paari meetri kaugusel, täiesti rahulikult, närides mingeid lehti. Uskumatult äge!! Tal oli nagu lühike elevandi lont, suured kõrvad, keha nagu jõehobul - nagu korralik ristsugutis erinevatest loomadest. Pikkust oli tal kuskil 2 meetrit, kõrgust ehk üle meetri. Väga suur! See oli küll nüüd tänase päeva tipphetk! Olin aga siiski päris väsinud, käisin veel pesus ja läksin oma mõnusa lina alla magama. Vajusin nagu nott magama muidugi.

Kes on taapir?

Väike sunnik oli banaanipuu just maha lükanud. Meist ei teinud ta üldse välja

Kesk-Ameerika taapir ehk hiidtaapir (Tapirus bairdii) on kabjaliste seltsi ja taapirlaste sugukonda kuuluv äge loom, kes on kõige lähedamalt sugulane hobuste ja ninasarvikutega. Pealtnäha võib öelda, et ta on justkui elevandi, jõehobu ja ninasarviku ristand, sest tal on suhteliselt suured kõrvad, üsna pikk ülamokk, mis meenutab lonti ja küllaltki massiivne. Nad on evolutsiooniliselt kõige primitiivsemad kabjalised, mis väljendub selles, et hobusel on aja jooksul varbad kokku kasvanud, aga taapiril on ees 4, taga 3 varvast.

Nende keha on ka massiivne: nad võivad kaaluda isegi kuni 300 kg, pikkust võib olla neil kuni 2 meetrit, õlakõrgus isegi kuni 120 cm. Saba on aga pisitilluke, ainult 5-10 cm pikk. Nad on ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika suurimad maismaaloomad. Ja mõelda, sellist oma silmaga paari meetri pealt näha, see on õnn!

Neil on väike üsnagi liikuv lont, mis on tekkinud ülamoka ja nina liitumisel - haistmismeele abil leiavad nad toitu ja kasutavad seda ka kompimisel. Jalad on neil lühikesed ja küllaltki sihvakad, et alustaimestikus kiiresti vaenlaste eest ära joosta.

Tiinus kestab umbes 400 päeva, väike metsseapõrsakese moodi triibuline ja täpiline poeg kaalub sündides umbes 10 kg, täiskasvanuks saades triibud kaovad ära. Esimestel nädalatel jääb taapiripoeg kindlasse kohta metsa all ootama, kui ema toitu käib otsimas, hiljem hakkavad pojad emaga kaasas käima. Emapiimast loobuvad nad üheaastasena, suguküpseks saavad 1,5-2 aasta vanuseana.

Nad võivad olla aktiivsed kogu aeg, aga on pigem öine. Otsib oma londiga lehti ja mahalangenuid vilju, siksakitades mööda metsaalust. Neile väga meeldib vesi ja kuumade ilmadega võivad nad isegi minna kuskile ojja end vannitama, just nagu jõehobu: pea väljas, keha mõnusas jahedas vees. Ka ohu eest põgenevad nad vette. Ja huvitaval kombel nad suhtlevad omavahel vilistades ja piiksudes, mis on sellise suure looma kohta päris huvitav.

Kahjuks on neid üsna väheks jäänud. Illegaalne metsaraie, mis on Kesk-Ameerikas üsna sageli ettejuhtuv, on viinud nende populatsioonid päris alla. Nende põhiline vaenlane lisaks inimesele on aga vähesed Ameerika krokodillid või täiskasvanud jaaguarid. Noorloomi võivad püüda ka puumad ja väiksemad krokodillid.

Aina sügavamale vihmametsa…

10. päev - 7. november -

Kes on taapir?

Metsikus Campanarios!