Metsikus Campanarios!

21 Nov

8. päev - 5. november - Esimene tõeline päev Campanarios

Ärkasin kell 5, õues hakkas vaikselt heledamaks minema. No meeletult palav oli magada, ligi 25 kraadi oli väljas. Nägin ka mingeid kummalisi unenägusid, aga pole hullu, sain vähemalt välja magada pärast pikki reisipäevasid. Käisin pesus duši all, või noh, toru all, sealt tuli jahe värskendav vesi, mis oli tegelikult metsas olevast ojast tulev vesi, millele oli mitmeid filtreid vahele pandud. Läksin siis välja jalutama - kuna kogu Campanario bioloogiajaam asub vahetult mere ääres, siis läksin vaatama randa. Siin oli näha väga palju erakvähke ehk hermit crab’e, kes olid koduks võtnud endale mahajäetud teokarpe, mille nad kas kuskil merepõhjas või rannas endale leidnud olid. Nägin ka mitmeid sisalikke, kes jooksid oma eriliselt kiirete tagajalgadega nagu niuhti eest ära. No nende sisalikuaju vist rohkem ei mõtlegi, kui et kõiksugu suured loomad (k.a. inimesed) võivad olla ohtlikud (ja neil tõesti on väga palju vaenlasi, alustades igast lindudest, lõpetades puumadega!). Puude otsas ronisid kaputsiinahvid ning leidsin ka ühe väga tuntud liblika oksa pealt ära lendamas: Blue Morpho.

Blue Morpho (*Morpho menelaus*) - meie oma koerliblikatega sarnane ja lähedane liik, keda esineb väga tihti, mitmel pool Kesk- ja Lõuna-Ameerikas

Valgepea-kaputsiinahv ehk Panamian White-faced Capuchin.

Neid oli näha üsna tihti ja alati mitmekesi koos. Vihmametsa ökosüsteemis eriliselt tähtis seemnete levitaja.

Ta on ka üks intelligentsemaid primaate, kes oskab näiteks kivi kasutada kookospähkli avamiseks ja kasutada ravimtaimi

Sõime siis hommikusööki, milleks oli gallo pinto ehk riis ubadega - väga tüüpiline Costa Rica toit. Arutasime laua taga, mis töid me täna siis tegema hakkame (sest tulin ju ikkagi vabatahtlikku tööd tegema, mitte niisama logelema!), panime kummikud jalga, täitsime veekoti joomiseks ja metsa me läksimegi. Campanarios on oma 70 hektari metsa peal ligi kümme erinevat matkarada, kokku rohkem kui paari kilomeetri ulatuses. Põhiline töö oligi nende matkaradade lehtedest riisumine, sest lehti kukub troopikas puudelt pidevalt, mitte nagu parasvöötme kliimas ainult sügiseti. See konkreetne rada, mida me rehitsema hakkasime, oli üsna kergesti käidav, kuid lehti oli tõesti palju. Kujundasime oma töö niimoodi, et tema läks 30 meetrit ette poole ja lõi matšeetega sealt teele vajunud oksad ja lehed eest ära, ma tulin rehaga järele.

Muideks, mulda vihmametsas ei ole. Maa pinnal on näha põhiliselt ainult lehti, mis aga maha langenuna tänu võimsale seeneniidistiku võrgustikule koheselt kõdunema hakkavad ja seeläbi lihtsamateks osadeks muutuvad, et kogu see võimas taimne mass seda silmapilkselt uuesti kasutusele võtta saaks. Lehed kaovad paari nädalaga, mahakukkunud puud paari aastaga. Sellist huumuse kogunemist, nagu meie parasvöötme kliimas harjunud nägema oleme, siin ei esine. On ainult kõdu ja punakas-oranž savi, mis kõik mu sokid lõpuks ära määris.

Nägime rehitsedes ka habepekaaride (Tayassu pecari, nagu valge habemega metssiga) ja hiidtaapiri (Tapirus bairdii) jälgi teerajal! Mac oli kaasa võtnud ka metsakaamera, mille me kahe matkaraja ristumiskohta üles seadsime. Tulime selle juurde paari päeva pärast tagasi. Puudest oli äge näha jalutavat palmi (Socratea exorrhiza), mis on põnevate “jalutavate” juurtega - need hakkavad kuskil 1,5-2 meetri kõrgusel hargnema laiali, hoides maapinnast kinni. Legendi kohaselt on see palm võimeline aastas ligi 20 meetrit liikuma, niiet ta suretab/kuivatab sellest küljest omal juured ära, kus ta olla ei soovi ning kasvatab uued juured sinna, kus rohkem valgust on. Usun, et mingil määral ta seda teeb, aga 20 meetrit vaevalt. Siin metsades kasvavad ka mingisugused kalasaba meenutavate lehtedega palmipuud, mille nime ma küll ei tea, aga ta pidavat kasvama ainult vanades ürgmetsades, või vähemalt mitte viimase 100 aasta jooksul raiet kogenud metsades. Nägin muidugi palju mahakukkunud orhideesid, mida ma omal seljakotti pistsin, et need hiljem siis orhideeaias puunottide külge istutada.

Hiidtaapiri jalajälg, üsna suur teine - ligi 15 cm läbimõõduga - ju on suur loom

Fer-de-lance ehk *terciopelo* hispaania keeles. Kardetuim madu Kesk-Ameerikas. Enamasti saavad õlipalmi istanduse töötajaid hammustada, kes töö tõttu puude otsas ronivad.

Mac rääkis veel juurde, et kõige suurem oht siin metsades rehitsedes on üks eriti mürgine madu nimega fer-de-lance (Bothrops asper), keda on lehtede vahelt põhimõtteliselt võimatu näha, sest tal on väga hea varjevärvus. Lisaks enne hammustamist ei tee ta ka mitte mingisugust häält ning hammustab kohe, kui tunneb end ohustatuna. Mürk hakkab koheselt lagundama vererakke ja kui vastumürki kohe ei saa, läheb hammustatud koht (kui on käsi või jalg) amputeerimisele. Pilte näeb Google’ist - ei ole väga kena vaatepilt. Kui ta hammustab aga kuskile mujale kerepiirkonda, siis good night. Suremusmäär on ligi 10%. Nojah… Olen siin paari tunni kaugusel päris haiglast.

Enne riisumist. Katsu sa siin madusid märgata - iga juurikas petab ära

Ja peale riisumist. Kohe mõnus oli käia. Siin hästi näha ka oranži savipinnast.

Rehitsesime kuskil paar tundi, 7:30st kuni 11:30ni. No erakordselt palav ja kurnav oli: väljas oli 29 kraadi, meeletult niiske ja katsu sa hoida enda aju iga pisikese madu meenutava oksa pärast töös. Mul olid muidugi oma Fjällräveni soojad matkapüksid ka jalas, mida ma enam peale seda päeva kordagi ei kandnud, sest no milleks end piinata. Tagasiteel lendas mulle mingisugune väike kärbes silma, mille sain küll veega loputades ära, aga silmaalune paistetas üles (M9). Ja sellisest rehitsemisest tekkisid üsna korralikud vesivillid kätele ning kuumakurnatuse sain ka veel pealekauba (nagu päiksepiste: paha olla, kurnatud olemine, tugev peavalu). Olin küll sellega arvestanud, aga no ma ei oodanud, et see mind kohe rivist välja lööb. Enne casona juurde jõudmist nägime ka ära koldpüks-tantsulindu (red-capped manakin, Ceratopipra mentalis) - tuntud Michael Jacksoni moonwalki tantsiv lind, vt siit, ja üht sipelgalindu (chestnut-backed antbird, Poliocrania exsul). Ilm läks ilusaks päikseliseks, see tähendas elektri peatset tagasitulekut. Kella 13:30 paiku oli meil söögiaeg: riis mustade ubadega. Ja sealiha kõrvale teatud kastmega. Ticod olid tegemas mingeid muid asju, nad jõudsid veidi aega hiljem. Söök on iseenesest väga hea, võtsin ka peavalurohtu, rääkisime Maci ja teistega veidi juttu üldisest vihmametsa elust, aga läksin tegin ka pausi - tegin uinaku, sest ikkagi võõras kliima, keha pole üldse harjunud sellise kuumuse, niiskuse ja samas ka energia kulutamisega. Jõin 8 liitrit vett sel päeval!

Higi voolab, aga uhke tunne - minu elu esimene rehitsetud vihmametsarada!

Astusin korra rajalt kõrvale - kui ei jäta meelde, kust tulid, siis on väga raske leida tagasiteed - kõik ühtlaselt roheline.
Taustal on kuulda sipelgalinnu melanhoolset hüüdu “tüüt-tiu”

Lõunauinakust ärgates oli elekter tagasi tulnud, aga siis kutsuti mind hoopis ujuma. Mõnusasse vannivette… No eriliselt mõnus soolane merevesi. Ujuma minnes oli kõige ägedam see vaade: pisikesed majad sõnukirjeldamatult lopsaka ja tumerohelise vihmametsa taustal. Kuna õhtu jõuab alati väga ruttu kätte ja päike kaob lupsti horisondi taha ära, siis muutub väga kiiresti pimedaks. Siin ei ole seda põhjamaist pikka suvist videvikuaega, vaid 15 minutiga on kõik pime. Sellega pidi alati arvestama, sest kui astud kuskil rajast kõrvale, tagasiteed ei leia ja siis läheb pimedaks, no siis on kööga.

See on siis meie õhtusöök. Hommikusöök on enamasti sama, aga ilma kartulita

Enne õhtusööki sisustasin enda aega kookospähkli söömisega - mulle näidati ette, kuidas kookospähklit koorida, matšeetega mõrad sisse lüüa ja pooleks saada. Neil oli seal isegi spetsiifiline kookoseliha koorimise tööriist, millega sai päris mõnusasti seda liha nüsida. Õhtusöögiks oli ikka riis ja mustad oad koos keedetud kartuli ja köögiviljadega. Rääkisime Maci, Rafa ja Greiviniga veel juttu, üldisest elust siin Campanarios, loomadest, taimedest ja kõigest veel. No üliäge tegelikult, et ma lõpuks siin olen! Kuigi oli väsitav päev, siis olen väga rahul. Läksin siis väiksesse casitasse ja lugesin pool lehte raamatut, käisin duši all ja vajusin nagu nott linade vahele magama.

9. päev - 6. november - Aina sügavamale vihmametsa

Ärkasin kell 5:30, keha oli justkui puhanud, aga silmi oli no eriliselt raske lahti teha. Eilsest kärbsest oli mu üks silm ikka veel üsna tugevasti paistes, teine oli niisama paistes. Käisin jaheda duši all, panin riidesse ja läksin kella 6ks casona-sse. Võib öelda, et hommikusöök oligi igapäevaselt gallo pinto, väga tärklise- ja proteiinirohke, midagi muud väga polnudki. Kui söödud, läksime Maciga tagasi sellele samale rajale, mis meil eile pooleli jäi (pikkus rohkem kui kilomeeter). Võtsime ka rohkem vett kaasa see kord, sest eilsest 8-liitrisest kogusest jäi mulle muidugi väheks - meil oli sellised huvitavad musta värvi vetthoidvad kotid, mis ei lasknud valgust läbi, muidu tuleb kohe paari päevaga mõni vetikapojuke sinna kasvama. Või mõni muu tegelane. Kuulsin ka mõnda uut lindu:

Palmi-amatsoonpapagoi - Red-lored Parrot (Amazona autumnalis)
sipelgakäblik (eesti keeles nimi puudub, see minu väljamõeldud) - Dot-winged Antwren (Microrhopias quixensis)
värvuline Tityridae sugukonnast - Northern Schiffornis (Schiffornis veraepacea)

Nägime ka spider monkey’sid ehk mustpea-ämmalahve, kes meie rehitsemist pealt jälgisid ja viskasid meid väikeste oksakestega. Sel hetkel, kui meile seda puru sealt ülevalt alla sadas, jäin mõtlema, et ikka üliäge siin metsas! Need lõhnad ja need hääled. Mul oli varasemalt mingisugune arusaam tekkinud, et vihmametsa puud on kuidagi teisest maailmas - et kuidagi “paremad” kui parasvöötme puud ning lehed kuidagi tugevamad ja kõdunematud. See arvamus muidugi lükkus siin seda metsa vaadates ümber, sest puud on puud nagu ikka, ainult see soe ja niiske kliima on olnud selliseks evolutsiooniliseks arenguks niivõrd viljakas kasvulava, et siinne omavaheline konkurents võrreldes meie metsadega on tohutult palju suurem. Kõikidel liikidel on mingid omadused välja kujunenud, et siin keskkonnas ellu jääda.

Lehed kusjuures on puudel nahkjad ja enamasti terava tipuga seetõttu, et leht ei märguks vihma käes ning et vesi kergemini tipu kaudu ära voolaks, muidu poleks puudel võimalik läbi õhulõhede üleliigset veeauru enda seest ära lasta juhtida. Lisaks võib olla põhjus selles, et leht muutub märgudes raskeks ja võib seetõttu ära murduda.

Üks pisike orhidee puutüvel sambla vahel kasvamas (lehe pikkus 2 cm), võib olla nt perekonnast *Stelis* - kuigi orhideeliike on maailmas 30 000, siis ei anna pead

Siin üks tore pärdik: ämmalahv, kes meid oksakestega loopis

Olime Maciga esimesel hommikul kokku leppinud, et kui me rajal käime ja juhuslikult saame aru, et me ei näe teineteist, aga oleks vaja teise tähelepanu, siis hüüame pikalt “heeey”. Ja no ühel hetkel, kui meil töö oli pooleli, tema oli kuskil kaugemal teiselpool väikest küngast, niiet ma teda ei näinud, pidin ma teda siis lõpuks hüüdma: keset rada, minust paar meetrit eespool oli üks üsna suur musta-halli-valgekirju madu keset teed ja jäänud kerra sinna ootama. Kutsusin siis Maci kohale ja ta sai kohe naerda - tegemist polnud siiski maoga, vaid tema musta-valgekirju köiega, mis tal matšeete küljest kogemata ära oli kukkunud. Tjah… Adrenaliin oli kõrgel, aga oleks vast ikka tahtnud päris madu näha.

Pärast nelja-ja-poole tunnist rehitsemist läksime siis tagasi casona juurde, kaasas hulk mahakukkunud orhideesid. Vaatasin oma orhideekogu nüüd üle ja pidasin omaette plaani, mida nendega tegema hakata. Mõtlesin, et kinnitan nad mingisuguste puidust plankude või mahakukkunud paksemate okste külge ja riputan nad kõik orhideepergolasse. Läksin siis puhkama, mõne aja pärast kutsus Rafa mind ujuma/snorgeldama, nägime isegi mingeid ägedaid värvilisi kalu, koralle ja isegi meduusi, kes mu alt läbi ujus. Kartsin, et tegemist oli selle ülimürgise portugese man’o’wariga, kes näeb välja nagu ulpiv sinine kilekott. Meri oli üsna sogane, sest meie casona juurest voolas pidevalt savisegust vett ookeanisse, mistõttu polnud seal ka väga suurt elustikku (korallidel vaja rohkem valgust ja selgemat vett), aga siiski sain meritähte katsuda ja merisiilikud olid ka mõnes rahulikumas õõnsuses ilusti näha. See snorgeldamine ei olnud küll kõige rahulikum, sest mul käisid peas pidevalt mõtted läbi, nagu mis saab siis, kui tuleb haikala? Äkki löön ka pea vastu kaljusid ära, sest lained olid üsna tugevad ja rannas meil olid suured kivikaljud, mis ei tundunud eriti pehmed maandumiseks. Vesi oli väga mõnus soe ja sinine, ja ma pean seda teist korda mainima, et see vägev vaade sealt merest sinna vihmametsa suunas oli tõesti sõnukirjeldamatult kaunis. Mulle tundus vees olemine isegi palju ohutum, kui selles mürgistest madudest-konnadest, hammustavatest sipelgatest ja skorpionidest pakatavas rohelises metsas. See aukartustunne, mis mul seal vees ulpides tekkis, jäi mulle küll hästi meelde.

Üritades vaadet nautida, samal ajal närides ülihaput tähtvilja

Pärast ujumist näitas Rafa mulle ka casona taga kõrgemal mäenõlval olevaid külaliste majutamiseks mõeldud kabiine, millega me tuleval nädalal tegelema pidime hakkama. Lisaks korjasime sealt tähtvilju ja lõikasime matšeetega suhkruroogu, mida siis ka kohe maitsesime - tähtvili oli nii paganama hapu, olin varem ainult magusat tähtvilja saanud, aga õnneks sai suhkruroogu peale näsida, mis oli vastupidiselt nii paganama magus, et mul hakkas paha. Ma polnud varem suhkruroogu kunagi näinud, seega oli see mu esimene kord, kui seda proovida sai. Kummaline oli ampsata sellist kiulist taimevart, mis nii paksult magusat vedelikku täis on. Aga tunda oli, et on puhas suhkur.

Õhtune rutiin jäigi edaspidi enamasti suhteliselt sarnaseks: vahepeal helistasin sõpradele Eestist, jagasin muljeid, kell 18.00, pimeduse saabudes oli õhtusöök, mis ka niivõrd palju ei erinenud, vahepeal lugesin ka raamatut (aga no selles palavuses ja soojuses aju ei taha lihtsalt töötada ja ma tegelikult ei lugenud eriti midagi) ja vajusin ära magama. Muidugi käisin ka duši all vähemalt 3 korda päevas: hommikul, peale tööd ja enne magamaminekut, vahel isegi rohkem.