Takistused Houstonis ja jõudmine Costa Ricale
4. päev - 1. november - Lennureisid Frankfurdist Costa Ricasse
Sain oma 4-5 tundi magusat und ja kätte oli jõudnud lennureisi päev. Sain ilusti lennujaamas turvakontrollist läbi, kenasti lennukile ning pärast pooleteise tunnist uinakut jõudsin Londonisse Heathrow lennujaama. Ja kohe algasidki esimesed sekeldused. Loodad muidugi, et sina ei ole see, keda passikontrollist kõrvale suunatakse, aga vot, suunataksegi United Airlinesi laua juurde (Murphy nr 5). Passikontrollis oli minu taga üks costaricalane Joel, kes saadeti sarnaselt minulegi tolle laua juurde, saime seal tuttavaks, sest alati on tore kannatusi koos läbi elada. Veetsime terve reisi koos, kuni Costa Ricani välja. Aga nüüd tuli laua juures välja, et mul ikkagi ei olnud ESTA viisavabaduse sertifikaat süsteemis ära uuenenud (Murphy nr 6). Pagan võtku! Teenindaja oli väga sõbralik ja meeldiv ning sai aru, kui suurt probleemi see mulle põhjustab. Tema tagant ütles üks tema kolleeg konkreetsel toonil, et kui süsteemis seda ei ole, siis ei ole, jutul lõpp. Teenindaja ei lasknud end häirida ning pärast paari minutit arvuti taga klõbistades printis ta mulle piletid välja ja soovis head reisi. Huhh…. Läksime Joeliga lennukile, mis oli suur, kahe vahekäiguga ja pooltühi. Kuna meie ümbruses oli palju vabu kohti, osalt isegi terved read tühjad, siis need toredad inglannadest stjuuardessid pakkusid meil kõrvuti istuda. Ees ootas meid 9,5 tunnine lennureis. Londonist Houstonisse (Texases). Sain endale teki ja magasin veel 4 tundi otsa. Üllataval kombel ei kestnud see reis üldse nii kaua, sest vaatasin ka mingeid loodusdokke ja paari muud filmi. Lootsin, et kõik kulgeb edasi rahulikult.
Kuid mine sa sellega! Ei mina teadnud enne piletite ostu seda, et Houston on üks maailma suurimaid lennujaamasid, kus peaks kahe connecting flighti vahel olema vähemalt 2-3 tundi. Mul oli 1,5 tundi, kuigi need olid koos ostetud piletid (kirjutan nüüd edaspidi Murphysid nii: M7). Juba see teadmine võttis veidi seest kõhedaks. Aga läksime Joeliga passikontrolli, mis meil 45 minutit aega võttis. Lootsin, et mu ESTA ikkagi toimis ja et saan läbi, sest no Houstonis mul küll mingeid odavamaid lahendusi ei oleks, kui ma peaksin mingite asjaolude tõttu passikontrollist mitte läbi saama. Aga läks õnneks. Nüüd siis veel turvakontroll, kust minu absoluutselt kõik kehaõnarused läbi kontrolliti, justkui ma oleks tõesti mingisugune narkodiiler, kes teatud viisidel midagi kahtlast riiki smugeldada tahaks. Joeli jalanõud lasti ka kaks korda läbi masina ja me koos mõtlesime, et need puhta hulluks läinud. Me ei teadnud ikka veel, mis väravast meie Costa Rica lend läheb, ning meil oli ainult 20 minutit aega pealemineku lõppemiseni. Pidime mingisuguse skytrain-iga teise terminali sõitma ning sealt läbi hiiglasliku jõulutuledega kaunistatud terminali jooksma. Täpselt sama tunne tekkis, nagu Home Alone’i filmis, kus perekond peaaegu lennukist maha jääb. Jõudsime 2 minutit enne boardingu sulgemist lennule ning saime puupüsti täis lennukil endale viimasesse ritta kohad. Muidugi oli lennuk üle broneeritud (millest mina absoluutselt aru ei saa, miks seda tehakse!) ning keegi pidi lennult maha jääma. Meie need kindlasti olla ei tahtnud. Igatahes, saime lõpuks oma kohad, ise läbi higistanud. Minu kõrval istus taani juurtega ameeriklanna Suzette, kellega me terve tee igasugustest elu teemadest saime rääkida. Tore on niimoodi inimesi kohata ja jagada igast kogemusi! Lend San Josesse kestis 3 h 40 min.
Kohale jõudes ja lennukist maha astudes lõi näkku korralik troopilise niiske õhu pahvakas. Õues oli 25 kraadi, pime, vihma sadas ja mina oma 3 kihiliste riietega kattusin kohe järjekordse higikihiga. AGA LÕPUKS OMETI KOHAL! Läbisime Joeliga passikontrolli, väga palju oli näha ka muid euroopa noori oma seljakottidega (eelkõige sakslasi ja hollandlasi), kes ka troopikasse tulnud olid. Sain Joeli abiga endale SIM-kaardi koos internetiga ning ta aitas ka mul kohaliku hinnaga USA dollareid kohalike Costa Rica koloonide vastu vahetada. Pean ütlema, et Costa Rica koloonid on ühed kõige ilusamad rahatähed, mida ma kunagi näinud olen! Imekaunid looma ja taimepildid oma värvidega. Kirsiks tordil viis Joelile vastu tulnud ema (keda ta polnud ka pool aastat näinud) mind Alajuelasse Airbnbsse. Olen talle tuhat tänu võlgu! Leyla ja Rodolfo oma mõnusa koduga olid väga abivalmid ja sõbralikud ning sain siis lõpuks pärast eriliselt pikka päeva õhukese lina alla põhku pugeda.
Aga ütlen küll ausalt - ära otsi kõige odavamaid pileteid, kui tahad nii kaugele lennata. Pigem maksa veidi rohkem ja mida vähem ümber istumisi, seda parem. Säästad närve ja aega!
5. päev - 2. november - Vahepeatus Alajuelas
Ärkasin kohaliku kella järgi kell 4:30 hommikul. Kuna ajavahe oli päris suur, 8 tundi, siis olin ma väga segaduses. Eesti aja järgi oli kell 12:30 päeval. Linnud hakkasid juba laulma ning teadupärast olen ma eriliselt suur linnuhuviline ning kasutades Merlini äppi (mida ma kõigil alla laadida soovitan, kes vähegi lindude vastu huvi tunneb!) sain oma magamistoa aknast kohe välja piiluda ja lindistada lindude häälitsusi ning kohe need ka ära tuvastada. Läksin ka väikesele jalutuskäigule, et aru saada, kuhu kanti ma üldse tulin ning muidugi ka kohe ümbritsevat loodust tähele panna. Sain oma nimekirja järgmised liigid:
Great-tailed Grackle
Great Kiskadee
Tropical Kingbird
Blue-and-white Swallow
Blue-grey Tanager
Rufous-collared Sparrow
Melodious Blackbird
White-winged Dove
Social Flycatcher
Rufous-tailed Hummingbird
Inca Dove
Common Ground Dove
Siin on Great-tailed Grackle ehk suur-händturpial, kes on levinud USA lõunaosast kuni Kesk-Ameerikani. Väga sotsiaalne ja lärmakas lind, keda paljud eriti just ei salli
Great Kiskadee ehk suur-masktikat (huvitav, kes neile küll eestikeelsed nimed välja mõtles!?). Häälitseb üsna valjult, ütleb justkui “kiskadee”, aga minu arvates pigem “kikkapuu”
Väga äge! Tundsin, nagu oleks sattunud täiesti võõrasse maailma, kuna mul olid tuttavad ainult Euroopa linnud ning ma polnud varem kokku puutunud täiesti teisiti evoleerunud maailmaga. Tahaks kogu informatsiooni sellest loodusest lihtsalt sisse hingata. Aga kahjuks me pole füsioloogiliselt nii arenenud, et meie aju sissehingamisest kuidagi targemaks saaks.
Ainult riis ja oad!
Igatahes, käisin veel tol päeval poes, et osta pesuvahendeid, toitu ja mul paluti Campanariost, et ma ka omad kummikud kaasa võtaksin. Proovisin siis üldtuntud Walmardi ära, mis oli muidugi tohutu suur nagu ehituspood oma hiiglaslike 25-kiloste riisi- ja oakottidega. Nende vahel olid koridorid täis pikitud ka juba jõulutooteid. Veider oli näha nii kuumas kliimas suuri plastikust kuusepuid (ja muideks, kes ei teadnud, siis jõulupuude traditsioon tuleb 15. sajandi keskelt Mustpeade vennaskonnalt, kas Tallinnast või Riiast). Ostsin siis endale banaane, papaiat ja rambutane. Kõik üliodavad võrreldes meie hindadega Eestis. Tahtsin veel minna raha ümber vahetama, kuid selles pangas pidin olema kohalik - ei saanud . Polnud võimalik ka Campanariosse deposiiti üle kanda (M8). Muidugi minu hispaania keele oskamatus oli ka suureks takistuseks. Sain lõpuks Airbnb omaniku soovitusel käidud mingis põllumajandustarvete poes, kust sain endale kummikud, kuid muidugi olin harjunud sellega, et ma polnud pidanud nii palju vett varem jooma, mistõttu oli mul tekkinud vahepeal meeletu janu. Õues oli 26 kraadi ja päike paistis lagipähe. Ostsin vett, jalutasin, tegin mitmeid puhkepause kuskil tänava serval, nt ühel hetkel istusin äärekivile maha ning kohe märkasin, kuidas lehelõikaja-sipelgad olid kuskilt leidnud ilusaid puhasroosasid kroonlehti, mida nad mööda tänavaäärt askeldades oma seljas tassisid. Päris äge! Käisin õhtul veel korra snäkke ostmas järgmisele päevale bussisõiduks ning leppisin majaomanikuga kokku, et ta viib mind kell 5:00 San Jose bussijaama.
6. päev - 3. november - Sõit San Josest Sierpesse
Bussisõit pakkus maalilisi vaateid
Jõudsin 5:30 San Jose Tracopa bussijaama. Majaomanik aitas mul osta pileti ning ootasin siis 3 tundi oma bussi. See aeg läks äärmiselt kiiresti, kuna kõik oli minu jaoks nii uus ja aju oli pidevalt töös info talletamise ja sorteerimisega. Lahe oli näha, kuidas tegelikult püüti seal ka puhtust hoida ning kõiki avalikke pindasid pesti seal klooriveega - muidugi kõik lõhnas siis vastavalt. Sain ilusti oma roosale bussile, kuhu ka kaks sakslast peale tulid (kes olid pärit Hemerist, mis on Dortmundi lähedal olev pisike linnake, kus ma ka kunagi 16-aastasena käinud olin! Maailm on nii väike!). Sõit kestis kokku 6 tundi, bussis oli mõnus jahe, olin isegi ära unustanud, et õues oli 30 kraadi sooja. Tegime vahepeal ühe huvitava pausi kuskil üsna suvalises kohas - seal sai käia tualetis ning osta igast toidukraami: saiakesi, magusaid asju, kuivatatud puuvilju, jooke jpm.
Siin on tegemist vahepeatusega kuskil Jaco linna lähedal - siin sai käia tualetis ära ja endale meelepärast magusat-soolast kaasa osta. Hinnad kusjuures ei ole siin väga odavad, umbes sama kallis kui Eesti, vahest isegi kallim
Mitmeid kilomeetreid enne jõudmist oma lõppsihtmärgini Sierpesse, oli bussiaknast ainus vaade hiiglaslikele õlipalmi istandustesse. Seal imepisikeses linnakeses leidsin üles oma pisikese Margarita hotellikese, kus oma oma pisikese toakese sain ja kohe duši all käisin. Sellise kuumuse ja niiskusega eriti ei taha süüa ka, aga sõin siiski oma oksehaisulised papaiatükid ära, niiet hoidsin nina kinni (olen kuulnud, et papaiaga on inimestel sarnane teema, mis koriandriga - et kas tunnevad seebi maitset või mitte. Papaiaga on sama, et kas on okselõhnaline või mitte. Minu jaoks puhas okse! Ma ei suutnud neid ilma nina kinni hoidmata süüa). Suhtlesin veel telefoni teel oma sõpradega Eestist ning läksin magama, nähes samal ajal seina peal ronivaid gekosid ja kuuldes väljast tulevaid huvitavaid vihmametsa hääli. Hakkas aina enam lähemale jõudma see päris metsikus!
7. päev - 4. november - Paadisõit Sierpest Campanariosse
VIHMA hakkas lõpuks öösel sadama! Olin seda tegelikult kaua oodanud, sest mis mets see vihmamets on ilma vihmata! See tunne oli niivõrd kummaline - olla kuskil lina vahel, samal ajal vaadata võreaknast välja, õues 25 kraadi ja kallab vihma. See õhuniiskuse tase oli niivõrd kõrge, et see lina mu ümber oli ka õrnalt niiske. Muidugi see polnud nii otseselt ebamugav, sest oli ju soe, aga meie kliima Eestis on ikka kordades kuivem.
Ärkasin lõpuks kell 5:30, mul oli veidi paha olla, sest mu söögitoru valu neist antibiootikumidest häiris veel ikka ning see papaia mõjus kõhule ka kuidagi veidralt. Jälgisin oma aknast veel linde:
Hallkael-võsaruik ehk Grey-cowled wood rail
Bananaquit
Grey-cowled Wood-Rail
mingisugused käblikud
mingisugune koolibri
Aeg läks taaskord väga ruttu, koristasin toa ilusti ära, kirjutasin hotelli omanikule ka väikse kirja tänutäheks, harjutades sellega ka oma hispaania keelt. Andsin võtmed ära ja hakkasin Sierpe sadama poole liikuma. Seal ootasid juba mitmed inimesed ning kohe küsiti ka minu käest, kuhu ma lähen. Vastasin “Voy a Campanario”, mis peaks tähendama, et ma lähen Campanariosse. Mulle siis viidati käega paadi peale ja kapten lehvitas mulle. Ostsin ka kõrvalseisvalt, veidi manipuleerivalt kohalikult müügimehelt ka 500 kolooni (u 1 €) eest musta kilekoti, kuhu ma sain oma seljakoti panna, et see üle reelingu purskavate lainete tõttu märjaks ei saaks. Läksin siis sadamasillale, kus ma sain tuttavaks ühe Vermontist pärit Ryaniga, kellega meil kohe ühine keel tekkis. Rääkisime tavalistest asjadest - mida me mõlemad Costa Rical teeme, poliitikast, maailmast, loodusest jpm. Väga tore oli natukene ka inglise keeles vahelduseks rääkida!. Kui kõik inimesed olid kohale jõudnud, astusime paati, andsime oma koti ära ühte kaitstud kuiva ruumi paadi eesotsas. Istusime Ryaniga kõrvuti, paadile tuli ka hulk teist rahvast, enamik valgenahalisi eurooplasi. Paat hakkas liikuma, siis korjas üks mees raha - mina maksin oma sõidu eest 17 000 kolooni ehk umbes 30€. Ja siis reis algas! Sõitsime päris pikalt mööda Sierpe jõge, suhteliselt kiiresti (vast isegi 70 km/h), niiet meist jäid suured lained maha. Päästevestid saime selga, vihma sadas näkku nagu rahet - mõni ime, kui paat nii kiiresti sõidab. Meile öeldi, et siin jõgede soppides võib näha ka krokodille, niiet me hoidsime end küll kägaras, et vihmaga mitte näkku saada, aga vaatasime kõrvalt välja. Jõe ääred olid täis mangroove, mis on tegelikult üks kõige efektiivsem ja parem kaitse kliimamuutustest tingitud suurte tormide ja lainete tõkestamiseks sisemaale jõudmisel.
Nii meid Sierpe sadamast peale võeti ja teele asusimegi. Minu paat on paremal ees valge
Jõe kaldad olid täis mangroove
Paat sai päris võimsa kiiruse sisse
Jõudsime jõesuudmest merele, lained läksid kohe suuremaks, sest tegemist oli ikkagi suure avatud Vaikse ookeaniga! Kohe tuli ka esimene peatus - Drake Bay, kus enamik inimesi paadi pealt lahkusid. Huvitav oli see nn “randumine” - paat ei tagurdanud päris randa, aga paadi väga kogenud kaptenid kasutasid ära kõrgemaid laineid, et jõuda võimalikult lähedale, et ei peaks päris sadat meetrit läbi põlvini mere kõndima. Märjaks said absoluutselt kõik, 100%. Kuivalt maha saamine ei tulnud kõne allagi. Põnev ja naljakas oli jälgida neid 60+ vanuses inimesi, kes olid eeldanud rahulikku maabumist kai äärde, aga noh, peab ütlema, et troopikas ei kehti Euroopa reeglid. Me jätkasime siis Ryani ja paari teise inimesega veel sõitu. Pärast kahte peatust Punta Rio Claros ja Playa Rinco de San Josecitot jõudsingi lõpuks CAMPANARIOsse!
Jätsin Ryaniga hüvasti ja mulle tulid McKenzie (ehk Mac, ameeriklasest looduseuurija, kellega ma kontaktis olin ning kes oli mu põhiline kontakt Campanarios), Raffael ja Greivin (kaks kohalikku, kes töötasid lepinguliselt Campanarios) vastu. Sain maha kotid ilusti kaasas, Mac hakkas mulle siis kohe näitama, kus miski asi on. Ta näitas ära mulle põhimaja ehk casona, väikese maja ehk casita, kus ma ööbima hakkasin. Lisaks tegi ta mulle ka tuuri ümbrusest, tutvustas mulle üldist elu siin eriliselt isoleeritud kohas. Nägime ka juba valgepea-kaputsiinahve ja mustkäpp-ämmalahve! Mulle oli muidugi seda kõike juba nii palju, et ma ei jätnud väga midagi meelde. Teised costaricalased ehk ticod olid ka väga toredad ja muhedad. Pakkisin oma asjad casitas lahti ja läksime veel pikemale tuurile. Nägin orhideeaeda, mis nägi välja nagu pergola, aga mis oli just hiljuti tormi tõttu suure oksa mahakukkumise tõttu pooleldi puruks läinud - mul tekkis kohe soov see taastada ja vihmametsast veel uusi orhideesid sinna juurde tuua. Käisime veel kuskil üht koobast vaatamas, kus iga õhtu hinnanguliselt paarkümmend tuhat nahkhiirt välja lendab. Õppisin juba mingeid nimesid, aga need jäävad mul küll alles pikapeale meelde. Õhtusöök oli kell 18:00 ja oli juba pime - toiduks oli muidugi riis ja mustad oad. Tegelikult oli isegi väga hea. Kuna väljas oli pime, elekter oli vahepeal ka ära läinud (sest oleme nii kaugel tsivilisatsioonist ja kogu elekter tuleb päikesepaneelidest, aga kuna oli just pikalt vihma sadanud, polnudki enam midagi alles), siis ega midagi rohkem teha enam ei saanudki - läksin siis oma tuppa, lugesin ka peamaja kopitanud lõhnaga raamatukogust saadud Tropical Nature raamatut veidike ning pugesin oma narivoodisse, õhukeste linade vahele magama. Jäin siis põnevusega uut päeva ootama!
Siin ka näha minu teekonda kaardi peal (olen väga suur kaartide armastaja!)
Selline vaade on siis minu ööbimispaiga eest - väga kivine, palju kookospalme ja suured ookeanilained, mis vastavalt tõusule ja mõõnale vahel lähemal, vahel kaugemal vastu kaljusid viskuvad
See ongi Campanario! Vaade peamaja ehk casona suunas, seal toimub põhiline tegevus
Järgmises postituses juba esimestest päevadest radasid rehitsedes! Tutvustan edaspidi ka lähedamalt vihmametsa üldist toimimist ja mõningaid liike, keda ma seal kohtasin! Mõned on väga-väga ägedad!
