Kuhu rändavad lõhed?

Loodus
Written By Tõnis Tamme

Eelmisel nädalal sattusin oma giiditööd tehes paari turistiga Keila joa äärde, mis praegusel sügisesel, lehtede langemise aegu eriliselt kaunist kuldset veemängu silmale pakub. Läksime hüdroelektrijaama maja kõrval olevatest treppidest alla, et saada ilusamat vaadet ning ühtäkki näen seal samas veevoolus välja turritamas üht toredat sabakest. Lõhe saba!

Saba nagu haikala seljauim

Mul oli küll teadmine olemas, et oktoobris-novembris on põhiline lõhilaste kudemisaeg, ning olin ka eelmisel aastal käinud Keila jões rändel lõhesid-forelle otsimas, kuid nende nii lähedast nägemist ma tõesti ei oodanud. Kuna mu filipiinlastest turistidele oli juga niivõrd lummav, jätsin nad sinna pildistama, ise aga ruttasin õhinal filmima neid sabakesi, mis justkui lipukestena mööda veepinda ülespoole sibasid. Jõle äge vaatepilt!

Mind hakkas koheselt huvitama nende elukäik! Kuigi olen alati tundunud huvi igasuguste elusolendite vastu, on jätnud mind kalad varasemalt üsnagi külmaks - nad on enamasti välimuselt ühesugused, ilma märkimisväärse käitumusliku eripärata ja ega neid eriti ei näe ka, kui just õngega neid välja ei püüa. Aga nähes neid suuri kalasid siin samas Eestis veest välja hüppamas (mitte kuskil kaugel kättesaamatus Kanadas, kus grislikarud neid kärestikes püüavad), tekitas see minus mingi teatud uue arusaama kaladest. Et neis on siiski miskit väga erilist ja kütkestavat!

Mul tekkisid kohe järgmised küsimused:

  • Miks on neil vaja minna mööda jõgesid ülesvoolu kudema, kas nad meres ei saa siis koetud?

  • Mis põhjustab neil üldse sellise tungi minna vastuvoolu ujuma? Ja kust nad üldse teavad, kuhu minna? Meri on ju suur ja lai ning ega neid jõgesid nüüd massiliselt iga kilomeetri taga ka merre voola, et neid nii lihtsalt üles leida oleks.

  • Miks nad just sügisel vastu talve kudema tulevad, mitte kevadel, kui ilmad soojemaks lähevad?

  • Kuidas nad valivad üldse oma pesakoha, mis on nende tingimused selleks?

  • Kuidas toimub üldse nende kudemine? Mis on emaste ja isaste käitumisviisid? Mis juhtub siis, kui mari on koetud?

Muidugi võib minna küsimustega alati sügavamale ja detailsemaks, aga mõtlesin, et uurin selle kohta veel juurde ning tutvustan siin lähemalt üldisemalt, kes see lõhe üldse on ja miks neil selline käitumismuster välja on kujunenud.

Lõhe levik [11]

LÕHE või LÕHI (ladina keeles Salmo salar) elab Põhja-Atlandi ookeanis ja selle ääremeredes (Kanada, Gröönimaa ja Islandi rannikul, Põhjameres, Läänemeres ja Norra rannikust Venemaa suunas), kus ta elab valdavalt oma enamiku elu, kuid kudema läheb ta kärestikulistesse jõgedesse, kust nad ise ilmale tulid. Ja nagu ka aru saada, on isegi ka meil Eestis lõhedele sobilikud jõed olemas, kuhu kudema tulla: Purtse, Kunda, Keila, Selja, Loobu, Valgejõgi, Jägala, Pirita, Vääna, Vasalemma ja Pärnu jõgi [1, 2, 3]. Mõnedes suuremates järvedes, nt Vänernis, Laadogas, Suures Järvistus elab ka nn “järvelõhe”, kes on küll elab mere asemel järves ning käib kudemas järve suubuvates jõgedes [4].

Ta on välimuselt üsna pirakas ja tugev kala, keda on meil üsna raske teiste kaladega sassi ajada (v.a. forell). Pikkust võib tal olla täiskasvanuna enamasti kuni 1 meeter ja kaaluda kuni 10 kg, rekordisendid isegi kuni 1,5 meetrit ja ligi 40 kg [4].

Lõhe üheks äratuntavaks tunnuseks on saba- ja seljauime vahel olev rasvauim ning saba sisselõikumine [5]

Lõhe ja meriforelli erinevus [8]. Nad on küllaltki sarnased, kuid on ka teatud erinevusi. Üldiselt jääb meriforell ikkagi väiksemaks kui lõhe.

Elutsükkel

Lõhelised on siirdekalad ehk nad rändavad oma põhilisest elupaigast - merest - kärestikulistesse jõgedesse kudema. Marjast tärganuna elavad noorkalad esialgu jões, misjärel nad suunduvad merre, kus nad täiskasvanuks saavad ning paari aasta pärast tulevad uuesti kudema.

Eesti jõed on lõhede jaoks väga lühikesed, mistõttu pole nende kudemisränded ka teab mis pikad võrreldes Kanadas elavate sugulasliikidega, kes võivad juba juulis alustada oma 3000 kilomeetrist teekonda kaugelt ookeanist sügavale sisemaale [10]. Meie lõhe tuleb jõkke alles vahetult enne kudemist oktoobris-novembris ning ega ta väga kaugele lähegi. Põhjaranniku jõgedel on enamasti rändetakistuseks kas looduslikud joad või tehislikud paisud, mis enamasti meil paiknevadki jõgede alamvoolul ehk merepoolses osas [1, 2, 4].

Suguküps emane (vasak) ja isane (parem) [9]

Suguküpsed emased lõhed on enamasti 4-6 aastased (2 aastat noorkalana jões, seejärel 2-4 aastat täiskasvanuna meres), nende pikkus 55-100 cm. Isased saavad suguküpseks veidi varem, 3-6 aastastena ja õrnalt väiksematena (55-90 cm), kusjuures isastel kujuneb hormonaalsete muutuste tõttu kudemise ajal alalõua otsa kõhrest konks, mis ei lase tal süüa ning aitab sikutada ka konkurendist sookaaslast sabast [13, 14].

Sügiseks on vesi muutunud juba piisavalt jahedaks, sest ega lõhe väga sooja vett talu. Vesi peaks olema 3-4 kraadi juures, oktoobris võib vesi veel õrnalt paar kraadi soojemgi olla. Konksuga isased valivad territooriumi ehk kruusase põhjaga piirkonna, kuhu emane saab marja heita, ning kaitseb seda hoolega teiste isaste eest. Voolukiirus peaks olema piisavalt kiire, aga mitte liialt kiire, et kalamari allavoolu uhutaks, sügavusega 0,5 - 2 meetrit [1, 2, 4]

Kui isane on territooriumi välja valinud, otsib emane seal sobiliku koha, kuhu sabalöökidega pesalohu kaevata. Ta laseb sinna marja, millele kõrvalolevad isased kohe niisa - seemnerakud - peale lasevad. Ühte kudemist võib kõrvalt saata mitu isast, lootes, et vähemalt mingigi osa nende genoomist saab edasi antud. Seejärel lööb emane sabaga kõrvalt ligi 15 cm-se kihi kruusa peale (sõltub emase suurusest) ning otsib kohe järgmise koha, kuhu pesalohk teha ja sama protseduuri mitmeid kordi jätkata [4]. VAATA VIDEOST!

Marju võib olla ligi 1500-1800 ühe kilogrammi kohta ehk 10 kilone lõhe võib heita 15 000-18 000 marjatera [7]. 20-30% koetud marjast võib siiski vooluga minema kanduda või süüakse ära teiste röövkalade poolt. Lõhed on kudemise järel enamasti väga kurnatud, mistõttu enamik sureb - ainult paar protsenti koeb kaks, üksikud 3-4 korda. Marjaterad on üsna suured, 5-7 mm, paisudes pärast viljastumist, ja nad hauduvad kruusa sees 5-6 kuud, mille ajal toob kärestikuline jõgi pidevalt vajalikku hapnikku juurde. [1, 2, 4]

Lõhe elutsükkel [6]

Marjast kooruvad rebukotiga eelvastsed (1,6-1,7 cm pikad), kes veedavad veel 1,5 kuud kruusa all, toitudes samal ajal rebust. Mai lõpus tulevad nad vastsena kruusast välja, hakates toituma putukavastsetest ja muudest selgrootutest. Suve alguses kujunevad neist maimud, kes sügiseks kattuvad tähnidega soomustega, siis nimetatakse neid tähnikuteks. Tähnikud elavad jões umbes 2 aastat, nad muutuvad aina liikuvamaks, toidulaud aina laieneb ning selle faasi lõpuks on nad juba 10-20 cm pikkused, mille järel nende tähnilisus kaob ja algab merre laskumine - sellest ka nimi laskuja ehk smolt [4, 6].

Laskujatel toimub mere keskkonnaga kohanemine - keha muutub saledamaks, hõbedasemaks, punased täpid ja laigud kaovad. Ka füsioloogia muutub suurel määral, et magedast veest minna soolasesse vette. Merre lähevad nad kevadel mais-juunis [2, 12].

Merre jõudes suureneb nende toidulaud märkimisväärselt, mistõttu nad kasvavad meres kiiremini kui jões, (3 aastane täiskasvanu võib kaaluda juba ligi 500 grammi, olles üles 30 cm pikk). Põhiline saakloom neil Läänemeres on kilu ja räim. Suguküpseks saades rändavad nad oma sünnijõgedesse tagasi, vastuvoolu, kusjuures samaaegselt nad ei toitu! Pulmarüüs keha tumeneb ning kehale ilmuvad punased ja oranžid tähnid [2, 4].

Kuidas nad üldse leiavad enda kodujõe üles?

Ega seda päris täpselt vist keegi oskagi öelda, aga arvatavasti on teatud roll selles maa magnetvälja tajumises. Ehk orienteeruvad nad ka hoovuste ja päikese järgi, kuid jõe suuet aitab neil leida märkimisväärselt eriline lõhnamälu ning haistmismeel.

Hullud tegelased!

Üle meetri pikkused lõheisandad vastuvoolu trotsimas., 2. november 2025.

1. september - 30. november kehtib lõhede ja forellide püügikeeld.

Laseme neil toredatel kalakestel rahulikult kudeda ja ärme püüa neid välja!

Tõnis Tamme
Previous

Neli matkalist Dolomiitides