Neli matkalist Dolomiitides

Neli sõpra olid mitmeid kuid tagasi otsustanud, et tahaks üheskoos minna kuskile mägedesse matkale. Esialgu olid veel plaanid lahtised, kuna kaalumisel oli mitmeid küsimusi: mis mägedesse üldse minna, kas sõita Eestist autoga sinna või rentida kohapealt sõiduk, pealegi kui kauaks ja mis ajaperioodil? Pikalt sai kaalutud ja mõeldud, kuni otsustati, et minek on nädalaks ajaks Alpidesse, Põhja-Itaaliasse, imekaunitesse teravatipulistesse Dolomiitide mägedesse

Tihti on elus hetki, kus võib öelda, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Sama võib öelda ka meie Dolomiitide reisi kohta, mille me neljakesi – Joanna, Ingrid, Allan ja Tõnis -  ette võtsime, sest esimene päev kujunes välja ikka teisiti kui plaanipäraselt: lennujaama jõudes avastasime, et kohver oli kaduma läinud, autorendi leidmine võttis tund aega, toidupoed olid juba kinni, seega pidime hoopis tanklast krõpse ja saiakesi õhtuks ostma. Peale selle otsustas Ingridi organism, et seda kõike on liiga palju ja jäi haigeks. Tüüpiline Murphy seaduste jada.

See aas oli täis kullerkuppe, orhideesid ja pääsusilmasid! Võrratu vaatepilt!

Hommikul nägime lõpuks, kui ilusas kohas me elame. Kogenematute mägimatkajatena arvasime, et see ongi kõige ilusam koht, kuhu võisime sattuda ning ruttasime endast kohe pilti tegema. Plaanisime päeva nii, et saaks ilma kadunud kohvris olevate matkaasjadeta midagigi ette võtta. Käisime pitsat söömas, turgutasime Ingridit ning meie suureks õnneks saabus ka sõnum, et kohver jõudis kohale. Suurest joovastusest sai meie reis nüüd tõelise hoo sisse. Suundusime Val Venegiasse, kus meid ootas 100 korda imelisem vaade kui meie köögiaknast – imekaunis inimtühi niidulilledega kaetud org, keskel voolamas sinaka veega jõgi ja taustaks teravad lumised mäetipud. Meil kõigil vajus suu lahti! Kohtasime seal ka üht toredat itaalia vanapaari, kes tuli 50. pulma-aastapäeva tähistama. Muidugi ei osanud me itaalia keelt ja nemad inglise keelt, aga toredate žestide, kehakeele ja olematu internetileviga Google’i tõlget kasutades saime mõnusad veerand tundi nendega suheldud. Nad näitasid pilte enda nooruspõlvest ja seletasid, et Dolomiidid on eriti kaunid päikseloojangul, kui neisse talletunud roosad korallid särama löövad. 

Joanna nautimas lund jalge all

Järgmisel päeval võtsime ette Cinque Torri, mis on eesti keelde tõlgituna „viis torni“ – see kujutabki endast viit üsna kolossaalset kivitorni, mille ümber saime teha mõnusa pooleteise tunnise matka. Ingrid jäi raja algusesse haigust maha laadima ning maalis seal terve see aeg, kui Allan, Joanna ja mina teel olime. Muidugi avanes seal iga nurga pealt lõpmata kauneid vaateid ümbritsevatele mägedele ja orgudele, mis meie emotsioone üles-alla kõigutasid. Olime lapsemeelselt õnnelikud, kui saime suvematkal lund katsuda ja üksteist pallidega loopida. Iga õnaruse ja prao vahel kasvasid ilusad alpitaimed, mida nähes ka alati ahhetasime. See oli üks kõige erilisem matk Dolomiitides! Jätkasime oma teed Calalzo di Cadore suunas, kus meid ootas järgmine öömaja.

Nähes hommikul ilmateadet, et päeval pidavat olema pilves ja võib isegi vihmasabinat tulla, ei heidutanud me end sellest, kuna oleme sellise kliimaga ju Eestis harjunud. Samas peab tõdema, et mäed ei halasta – haigete hulka sattus ka Joanna, aga päris maha ta end niita ei lasknud. Võtsime ette ühe Dolomiitide kuulsaima matkaraja ümber Tre Cime – kolm kõrvuti asetsevat massiivset, vertikaalsete seintega kaljut. Joanna ja mina olime vaheldumisi autojuhid ning sõitsime mööda maaliliste vaadetega teesid kõrgele. Kohal! Tulime autost välja ja näeme enda ees suurt pilvemüüri - see ongi siis Tre Cime. Mõtlesime, et noh, eks ta ole täna veidi häbelik ja ei taha end näidata. Olles sellest üliägedast maastikust niivõrd lummatud, torkasime oma totakate naeratuste, kilgete ja hea tujuga kindlasti paljudele muserdunud nägudega turistidele silma, sest „mis seal rõõmustada on, kui pilved on mägedel ees?“ Seal oli palju kivirahne, kruusa, vahel isegi täiesti ilma taimkatteta kaljusid, kahemeetrised lumevalle ja tihe uduloor – olime justkui mingil teisel planeedil. See oli ka kõige kõrgem punkt, kus me käisime – 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Mõnel heal hetkel näitasid Tre Cime mäed end siiski! Tagasi sõites käisime ülirikaste linnast Cortinast läbi ning saime tunda ka eriliselt halba itaalia kohvi ja klienditeenindust. Õnneks leidsime õhtuks eriliselt hea pitsakoha ning Allan oma suurepäraste kokaoskustega kostitas meid taevaliku tiramisuga, mis tolle Cortina kogemuse suurima vaevata mälestustest pühkisid.

Kallistused Tre Cime mägedelt!

Järgnevail päevil võtsime ette paar lühemat matka. Calalzo di Cadorest võtsime suuna Lago di Braiese poole, sõites läbi San Vitost ja Dobbiacost, mis oli ka Dolomiitide põhjapiir – sealt oli näha ka Austria pool olevaid lamedamaid mägesid. Jõudsime kohale, meeletult turiste, aga ilus rada ümber helesinise järve. Tegime pikniku ja võtsime rahulikult. Pärast mitmeid päevi emotsioonide ameerika mägesid olime kõik veidi väsinud. Sellest järgmisel päeval pakkisime asjad järgnevaks ööbimispaigaks kokku, jätsime Calalzoga hüvasti ning võtsime suuna Seceda suunal. Avastasime ühel hetkel, et meie ees on teetööd ning et sinna jõuda, pidime ette võtma kahetunnise sõidu asemel hoopis ligi neljatunnise ümbersõidu. Oeh. Otsustasime, et jätame selle sinnapaika ning sõidame Lago di Carezza poole. Vahepeal tegime mitmeid peatusi: Alleghes käisime kõrget juga vaatamas, kus käisin ka korra külma karastust saamas, lisaks tegime ka pitsapeatuse. Olime Joannaga üsna väsinud neist pikkadest sõitudest, aga Ingrid oli vahepeal oma haiguse seljatanud ning kogu grupi energia endale saanud, mille peale ta Allani kulli mängima kutsus. Carezza järv oli tõepoolest palju nunnum, väiksem ja kenam: vesi oli sinisem, jalutuskäik lühike, mäed olid teravamad ja võimsamad. Uus ööbimiskoht Nova Ponentes/Deutschnofenis ehk Lõuna-Tiroolis oli meid ootamas oma miljonivaate ning avarate ruumide ja rõduga.

Suurem Lago di Braiesi järv oma tumedama sinakasrohelise veepeegliga

Väike Lago di Carezza - ühe ilusa orhidee -kauni kuldkingaga

Val di Funesis ja ka väga paljudes muudes Dolomiitide mäestikes on palju rusuvalle, mis näevad välja nagu üsna meile omane paekivikruus

Eelviimase reisipäeva varahommikul kell 5 käisin ka lõunatiroollasest majaomanikuga koos lehmi lüpsmas ja kanadelt mune korjamas, millest Allan meile imehea hommikusöögi valmistas. Võtsime selleks päevaks ette Val di Funesi piirkonna. Matkarada seal oli aga just haiguse minetanud tüdrukutele veel liiga raske, seega nemad jäid alpiaasale päevitama, kuniks me Allaniga veidi kaugemal matkasime. Kohvipaus sai tehtud kaunis Ortisei linnas ning edasi läks suund Brixenile, kus õhtusööki süüa ühes restoranis. Broneerisin meile kohad, kuid teenindaja ei saanud mu nimest täpselt aru ning pani kohad “König” ehk saksa keeles “kuninga” nimele. Muidugi oli tegu eriliselt fancy ja kalli restoraniga ning meid kui matkalisi ei vaadatud küll sellise pilguga, et me oleks kuningad, vaid pigem kuskilt teisest klassist.  

Viimasel päeval, kui oli üle 27 kraadi sooja, käisime veel Trento linnas, kus tegime kiire kohvi ja võtsime suuna Veneetsia peale. Saime 25 eurose parkimispileti ja meil oli aega vaid üks tund, et kuulsas romantilises linnas aega parajaks teha. Seni kuni ma oma suurt unistust - Püha Markuse väljakut - käisin vaatamas, kõndisid Ingrid, Joanna ja Allan kolmekesi niisama ringi. Tagasi tulles ma jooksin terve tee ja olin palava ilma tõttu saanud läbimärjaks, kui teiste juurde jõudsin. Surusime viimased toiduraasud endale sisse, viisime auto kenasti tagasi ja suundusime lennujaama. Joanna aga hakkas otsima juba uusi reisisihtkohti, sest nagu juba öeldud, alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Eks varsti ole näha, kus me järgmisele reisule lähme :)

Juttu aitas kokku panna ka Joanna